Peipsi lääneranniku ja Tallinna vanausulised on unikaalne ning seni vähe uuritud kogukond. Vanausuliste fenomenile on juhtinud tähelepanu eesti uurijad Aliise Moora [Moora 1964] ning Jelizaveta Rihter [Rihter 1974], oluline osa on ka komplekssel Balti etnograafilis-antropoloogilisel ekspeditsioonil [Ģąņåščąėū 1954].
Vanausuliste traditsioonidele, mille ajalugu ulatub enam kui 350 aasta taha, saavad ka tänapäeval kõikjal osaks katsumused. Mõnikord vanausuliste tavad hääbuvad, suutmata vastu pidada välisele survele. See, mida suudetakse hoida kui esiisade pärandit, nõuab tähelepanelikku uurimist ning hoolikat säilitamist. Esmapilgul nii ilmset mõttekäiku ei aduta täiel määral kahjuks kõikjal. Seda olulisem on märkida, et just Eestis võib näha soovi mõista iidset kultuuri, mis on sel maa-alal leidnud varjupaiga rasketel aegadel ning siin arenenud.
Peipsiääre vanausuliste ajaloo uurimine antud projekti raames keskendus Eesti Ajalooarhiivi materjalidele, eelkõige fondile 291 (Liivimaa kindralkuberner 1783-1801; Liivi-, Eesti- ja Kuramaa kindralkuberner 1801-1876). Selle kogumi kõige varasem vanausulistele pühendatud dokument on 11.01.1821. a. Ettekanne, mis sisaldub nimetatud fondi nimistus 1, säilikus 173. Eesti Ajalooarhiivi vanausulisi puudutav dokumentide põhiosa kuulub peamiselt XIX sajandisse, mille kestel on jälgitavad keelustamise ja koguni karistamise tendentsid vanausuliste suhtes. Olukord muutub mõnevõrra vaid XIX saj teisel poolel - XX saj alguses. Projekti üheks eesmärgiks oli välja selgitada olulisimad ning iseloomulikud ajaloolised dokumendid, mis peegeldaksid Peipsiääre vanausuliste eluolu.
Kohalik võim võitles järjepidevalt vanausuliste kombetalituste väliste ilmingute, nt avalike matustega. Sellest annab tunnistust s. 4659 (f. 291, n. 1) 1828. a. Davõd Nikitini muldasängitamisest. Võimuorganid püüdsid jälgida ja ära kasutada vähimaidki lahkarvamusi vanausuliste kogukonnas.
Enim tuntud on Sidor Kutkini süüasi ketserluse levitamisest Varnja külas, mille juurdlus kestis viis aastat (1841-1846) ning lõppes Sidor Kutkini väljasaatmisega Kaukaasiasse (f. 291, n. 8, s. 639). See dokument on avaldatud peaaegu täies mahus, kuna ta on küllaltki näitlik ja samas traagiline. Sidor Kutkin oli ühiskonnategelane, keda on mainitud mitmetes arhiivimaterjalides. Innukas vanausuline, ta naasis Peterburist ning seadis kahtluse alla oma küla elanike usu puhtuse ja nende jumalakartlikkuse. Selle eest kuulutasid võimuorganid ta kurjategijaks ning saadeti tapiga Kaukaasiasse.
Valdav enamus avaldatavatest dokumentidest publitseeritakse esmakordselt, mõned neist on teadlastele senimaani tundmatud. Selliste dokumentide hulka kuulub ka unikaalne oma täielikkuse ja üksikasjalikkuse poolest kõigi Peipsiääre vanausuliste perekondade ja üksikisikute nimekiri 1855ndast aastast (f. 291, n. 8, s. 1650). Taolised nimekirjad on väärtuslikuks aluseks ajaloouurimustele, see võimaldab jälgida vanausuliste kogukonna - antud juhul Peipsi läänekalda vanausuliste - kujunemise ja arengu erinevaid aspekte. Vanausuliste järglastel avaneb aga võimalus taastada või täpsustada perekonna genealoogiat ning meenutada oma esivanemaid, kes hoidsid ja säilitasid vanausu pärandit.
Kirjandus
A. Moora. 1964 - Peipsimaa etnilisest ajaloost. Tallinn.
Ščõņåš Å.Ā. 1974 - Šóńńźīå ķąńåėåķčå Ēąļąäķīćī Ļšč÷óäü˙. Ņąėėčķ.
Ģąņåščąėū 1954 - Ģąņåščąėū żņķīćšąōī-ąķņšīļīėīćč÷åńźīé żźńļåäčöčč (1952 ć ). Ņšóäū Čķńņčņóņą żņķīćšąōčč čģ. Ģčźėóõī-Ģąźėą˙ ĄĶ ŃŃŃŠ. Ķīāą˙ ńåšč˙. Ņ.ÕÕIII. Ģīńźāą.