"Eestis elavate vene vanausuliste kultuuri uurimisest ja säilitamisest"
P. G. Varunin

"Peipsi lääneranniku vanausuliste tänapäevakeelest"
O. G. Rovnova

"Puhta silmaga"
Mari-Liis Paaver

"Pomooride saaga eesti moodi"
Jaan J. Leppik

Eestis elavate vene vanausuliste kultuuri uurimisest ja säilitamisest

Peipsi lääneranniku vanausulised… Kes nad on? Usudissidendid, sektandid, eriline subetnos või põlisasukad? Vanavene kultuuri enklaav või põgenikest talurahva ja tagaaetavate vanausu järgijate asum? Igaühel neist versioonidest on oma "veenvad allikad" ja "kaalukad argumendid", igaühel on järgijaid ja oponente. Ent mulle tundub, et ka tänapäeval ei ole konkreetset vastust küsimusele, milline on Eesti selle elanikkonna osa päritolu. Vastust otsides võib pöörduda Aliise Moora ja Jelizaveta Rihteri uurimuste juurde. Ei tasu eirata ka Grigori Jessipovi märkust ketseritest, kes asusid siia ümber Ivan Julma ajal. Õigupoolest on allikaid hulgaliselt.

Vanausuliste kõnes on säilinud arhailisi jooni ning see sisaldab ka eesti keele mõjusid. Peipsi rannikualade toponüümika tekitab rohkesti küsimusi ning on võimalik, et selle analüüs lükkab nende alade asustamise aja veelgi kaugemasse minevikku. Ja isegi siis, kui asustamise aeg konkretiseeritakse, tekivad küsimused kultuuri-, kiriku- ja tavanditraditsioonide järjepidevuse kohta.

Põlisasukad või sisserännanud? Unikaalsed või silmapaistmatud? Kakssada viiskümmend, kolmsada või viissada aastat tagasi tulid nad Eestisse? Kuidas neid nüüd nimetada? Kuid kas vanausuliste endi jaoks ongi nii väga tähtsad täpsed daatumid ja terminid? Vaevalt et eneseväärikus ja ümbritsevate inimeste lugupidamine sõltuvad siin elatud aastate arvust.

Võib oletada, et vanausu tunnustamist ja huvi vanausuliste vastu oli ja on vaid siis, kui nad ise säilitavad ja arendavad enda omalaadsust ja eripära. Esimese või viienda põlve, sisserännanute või põlisasukate järglane - igaüks neist hoidis esivanemate pärandit ning tõi sellesse midagi uut, kujundades sellega mõistet "vene vanausulised Eestis".

Ent kahjuks lahkuvad ajajärgu tunnistajad, lahkuvad need, kes säilitasid keelt ja kultuuri ning nende pärand kaob.

Täita "ajaloo valged laigud", koguda nii materiaalse kultuuri esemeid kui ka vanema põlvkonna mälestusi, talletada kaduvaid keele iseärasusi - sellised ideed on meile, vanausulistele, korduvalt pähe tulnud. Neid arutati ja viidi ellu vanausuliste endi seas: koguti ja korrastati isiklikke arhiive, fotosid, kirju, kultus- ja majapidamisesemeid. Mõistagi esemeid, mida hoolikalt hoidis vanaema, võisid hooletud lapselapsed ära visata, pidades tähtsusetuks ja mittevajalikuks. Mõistagi tänapäeval eksisteerib vanausu kadumise oht. See seisneb nii kogukonna liikmete arvu kahanemises, vaimulike vähesuses kui ka paljus muus.

Kuivõrd on tänapäeval õigustatud "musta stsenaariumi" - vanausu täieliku väljasuremise - kartus? Vene diasporaa mure assimilatsiooni tendentside pärast riigi poliitikas leiab elavat vastukaja ka vanausuliste seas. Seetõttu pole võimatu, et hirm vanausu kadumise ees sunnib meid meenutama oma päritolu ja pöörduma oma lätete poole. Mis aga osutub siis tähtsamaks, kas vanausuliste hulk või "kvaliteet"? Mida hakkavad kasutama kogukonna uued liikmed, millise pärandi nad endale saavad? Isegi praegu me ei tea paljut oma ajaloo ja kultuuri kohta. Mõnigi tõik on ununenud, mõndagi ei ole kunagi väärtustatud. Selles on oma osa nii vanausu pikaajalisel suletusel, oma uurijate puudumisel kui ka "rasketel aegadel". Praegu ei takista meid keegi ega miski - oleks vaid soovi talletada esivanemate pärandit! Ning paistab, et see soov on olemas. On vanausulisi, kes on valmis töötama selle nimel, et säilitada esivanemate pärandit. Samuti on uurijaid, kes on huvitatud meie keele ja kultuuri uurimisest. Nende kahe jõu koostöö võiks minu meelest mõningal määral aidata lahendada vanausu kadumise probleemi. Siinkohal tuleb ära märkida projektis "Vene vanausuliste kultuuriuuringud" osalejate töö. Selle projekti eesmärgi võib panna kolme sõnasse: koguda, töödelda ja edastada. Uurijate huviorbiiti kuulus nii ajalooline kui ka keelematerjal - Peipsi lääneranniku vanausuliste tänapäevakeel. Raamatus "Eesti vanausuliste ajaloost ja kultuurist" ning veebilehel avaldati vaid väike osa hangitud ja töödeldud andmetest. Teades kogutud materjali mahtu ning teadlaste soovi jätkata tööd selle mõtestamisel, tahaksime loota, et nimetatud raamatust saab seeriaväljaande esimene osa.

Kultuuriliselt rikas minevik, tuntud, kuid iga kord justkui uuesti avastatav, võib tekitada meis uhkusetunnet oma esivanemate pärast. Kas tasub siis meie järglasi - vene vanausulisi Eestis - sellest tundest ilma jätta?

P. G. Varunin

Puhta silmaga

Frolovi ikoonimaalikoolkond on meie kultuuri üks omapärasemaid nähtusi

Tänavu möödub 150 aastat vanausuliste vaimu harimisele pühendunud Gavriil Jefimovitš Frolovi (1854 – 1930) sünnist. Peipsi kalda külakeses Rajal tegutses tema ikoonimaalitöökoda (u 1890 – 1930), mis sai tellimusi nii Venemaalt, Lätist kui mitmetest Euroopa riikidest.
Pärast 1917. aasta Oktoobrirevolutsiooni elas Venemaa kirikuelu üle raske aja, ikoonimaalimise oskus oli hävimisohus. Ikoonimaalikeskused kustusid või orienteerusid ümber: hakati maalima lakktoose, kasutades küll munatemperat ja ikoonimaali võttestikku, kuigi loomulikult mitte enam pühakirja teemadel. Baltimaades läks paremini – riiklik iseseisvumine andis ikoonimaalimisele uue võimaluse. Tähtis osa oli just vanausulistel, kellel säilis traditsiooniline religioosne elu.

Frolovi meistritempel kui vaimse puhtuse tagatis

Ikoon ei ole vanausulistele kunstiteos, vaid Jumala palge ja tema õpetuse edastamine, taevase tarkuse kujutamine inimesele hoomatavas vormis. Ikooniga alustatakse elu ja seda kantakse lahkunu ees tema viimasel teekonnal. Eesti vanausulistel puudub kirikuhierarhia, ka teenistust läbi viiv ordineeritud vaimulik.1 Seepärast viiakse kõik pühad toimingud läbi ikoonide ees.

Tänu Frolovi töökoja viljakale tegevusele on Eesti vanausulised olnud mõneti eelisseisundis võrreldes oma usukaaslastega mujal: siinsetes palvelates olid valdavalt tervikikonostaasid, ühtselt loodud harmoonilist vaimset õhkkonda tagavad esteetilised tervikud. Paljudel vanausulistel on ikonostaas moodustatud käepärastest ikoonidest, mis toodi kaasa või mis õnnestus tellida. Frolovi töökoja ikoone oli sadade kaupa siinsetes palvelates ja kodudes. Tema meistritempel (mis anti talle 1894. a) tagas ikooni legaalsuse (riigivõimudele)2 ja oli ka vaimselt terve ja puhta palveobjekti kinnitus. Frolov oli vanausuliste fedossejevlaste harust, mis oli tuntud just oma rangete ja laitmatute eluviiside järgimise pärast. Seepärast peeti väga lugu (ka Venemaal) nende ikoonimaalijatest. Frolovi ikoonide puhul kaasneb muidugi veel esteetiline nüanss: vanausulised olid veendunud, et puhta meelega maalitud ikoon on ilus.

Vanausulistele pole tähtis ainult, kes on ikooni maalinud, vaid ka kuidas see on maalitud. Frolovi töökojas maaliti ikoone vanas vaimsuses: kaanoni järgi, oli kõik ikooni pinnal sümboolne ja seda väljendati traditsiooniliste ikoonimaalivõtetega. Vene õigeusu riigikirik oli selleks ajaks juba mitu sajandit järginud teisi arengusuundi. Olulise tõuke vene ühiskonna avatusele lääne mõjude suhtes andis Peeter I võimuletulek. Hakati eelistama õlivärve ja lõuendit traditsioonilisele puitalusele ja munatemperale. Uus ikoonimaal allus natuuritruudusele ja erinevatele stiilidele. Endine ajatu ikoon sai nüüdsest ajalise mõõtme: pühad askeetlikud tinglike näojoontega palged muutusid kaasaegsete äratuntavateks nägudeks, tinglik kahemõõtmeline ruum kolmemõõtmeliseks.

Keskaegses mõistes võiks ikoonimaalijat võrrelda pigem käsitöölisega, kes sooritas üht ning sama protsessi sadu kordi, ilma et vääraks või segaks Jumalast antud ilmutatu püha visiooni inimese väljamõelduga. Käsitööline sellises kontekstis on Jumala vaga sulane. Enne tööleasumist toimetati vaimse puhastumise protsess saavutamaks üht suurimat Jumala andi – puhast silma.

Vanavene monumentaalsuse ja strogonovliku filigraansuse segu

Frolovi ikoonidelt ei leia natuurilähedust ega stiilide virvarri. Tema kujutatud inimesed kujutavad isiksust ainult nii palju, kui sellel on Kristuse läbi Jumalaga sarnasust. Tema ikoonidele on omane kujutatu lihtsus, ikonograafia ei ole üle koormatud otseselt mittevajalike persoonide ega esemetega. Frolovil oli õpetaja roll: kanda hoolt oma usukaaslaste eest, tagada vaimne ja hingeline järjepidevus. Teemade ring ei ammendu tavapäraste pühade, kõige rohkem austatud pühakute ja kirjakohtadega, lisaks on Frolov valinud oma äranägemise järgi täiendust Vanast Testamendist ja evangeeliumidest.

Vanausuliste ikoonidelt kiirgab vastu hesühasmilist Jumala valguse tunnetust.3 Kuid tuleb siiski meeles pidada, et nende ikoonimaal kätkeb mitmesugust XVII sajandi keskpaigaks kinnistunud kogemust. Küllalt tüüpiline on, et emamaast kaugel elavad vanausulised on järginud sageli konkreetse Venemaa piirkonna maalikogemust, mille on seganud uue kodumaa omaga.

Frolovi isa pidas ikoonimaalitöökoda Lätis Rezeknes, sealt ka Frolovi esimesed ikoonimaalija kogemused. XIX sajandi viimasel veerandil viibis ta Venemaal: Moskvas, Novgorodis, Pihkvas, Vladimiri kubermangus, Kaasanis ja Samaaras. Frolov on sealt kaasa võtnud sajanditepikkuse kogemuse kompendiumi (eriti avaldub see mõne maalitehnilise detaili juures), kuid ta ikoonid on selgelt äratuntava isikupärase käekirjaga.

Frolovi ikoonide laad kujutab endast vanavene monumentaalsuse ja strogonovliku filigraansuse omalaadset segu4: valitseb tasakaal üldise ja üksikosade vahel. Selge kompositsioon allub geomeetriale ja masside tasakaalustatud jaotusele, värvipalett koosneb virtuoosselt segatud pastelltoonidest sügavate, sisemiselt põlevate värvivarjunditeni.

Frolov on tajunud monumentaal- ja palveikoonide5 erinevat otstarvet. Suurtel (ikonostaasi) kuuluvatel ikoonidel on näha Rubljovi-aegset terviku loomise armastust. Palveikoon näib loovat omaette maailma, mis pole kaugeltki suletud. Detailides on see strogonovlik-täpne ja ometi inimlikult soe ja vastuvõttev.

Frolovi ikoone võib vaadata tundide kaupa: toredat konstruktiivset ja detailidega kaunistatud arhitektuuri, mille paadipurje-taolised kumerad katused vahelduvad nõelteravatipuliste tornidega, mis pürivad ülespoole ikooni äärele. Inimesed toimetavad kumerate võlvide all oma tegemisi – kuid ei mingit liigset olmelisust, teispoolsuse juuresolek tuletab ennast meelde. Selged ja rahulikud värvid ning õrn heleookrine taust tasakaalustavad pisidetailid ja loovad helge-rahuliku meeleolu.

Frolovi õpilased

Frolovi õpilasi mäletavad veel paljud vanausulised. Kahjuks ei olnud ikoonimaalil Nõukogude Eestis endist kohta.

Enamik Mark G. Solntsevi töid asub Eesti vanausuliste palvelates ja paljudes kodudes. Oma õpetajast erinevalt on tema tööd dünaamilised: vaba käega maalitud arhitektuur, liikumises figuurid, korrastamata foon. Kõik näib kasvavat-liikuvat, mägedest kuni töntsakate arhitektuurivormideni. Vastupidiselt õpetaja peenele-täpsele pintslijoonele on tema oma jäme ja värv pastoosne. Jefim Kekiševi ikoonidelt õhkub sisemist siirust ja lapsemeelsust. Neid võiks võrrelda Venemaal levinud rahvaikoonilaadse nähtusega. Filipp A. Mõznikov on praegu veel mõistatuslik meister, kelle uurimine ja tööde atribueerimine seisab alles ees. Praeguste teadmiste põhjal tuleb tunnistada ta kõrget meisterlikkust materjali valdamisest maalitehnikani. Käekirjalt Froloviga sarnane, on ta ikoonides siiski rohkem dünaamikat ja ekspressiivsust.

Üks, kes jätkas mõnes mõttes oma õpetaja missiooni ja on neist tuntuim, oli Pimen Maksimovitš Sofronov. Rännates läbi Euroopa, levitas ta unustusehõlma vajuvat vanavene traditsioonilise ikoonimaali õpetust.

Meister Frolovi hinnatakse Venemaal, Lätis ja Soomes kui sajandeid kestnud väärika traditsiooni esindajat ja hoidjat; kahjuks kippus see küll juba tema eluajal hääbuma.

Eesti kontekstis on kindlasti tegemist hinnatava kunstipärandiga. Frolovi töökoja ikoonid pakuvad lisaks sügavale teoloogilisele mõttele veel esteetilist elamust. Häbenema ei pea ka maalitehnilist teostust (kas või võrdluses näiteks Venemaa ikoonidega).

Kuid kõige olulisem on, et Frolovi töökoja tegevus tagas vanausulistele vaimselt terve, funktsioneeriva igapäevase usuelu Frolovi eluajal ja teeb seda praegugi, see on aidanud vanausuliste kultuuril püsida nõukogude võimu aastatel ja jätkuda nii terviklikuna kui vähegi võimalik. Frolovi ikoonide koht on pühakojas, mis ka tänapäeva inimesel aitab ikoone tundma õppida ning nende kaudu mõista puhta silma väärtust.

1 Kehtib mõlema Eestis esindatud vanausuliste haru (pomoorid ja fedossejevlased) puhul.

2 1688. aastast pidi ikoonimaalijal olema vene õigeusu kiriku tegevusluba. Vanausulistele anti see õigus 1883. aastal.

3 Hesühasm (kr hesychia ’vaikus, rahu’) – mõttesuund, milles taotleti jumaliku valguse nägemist erilise vaimse keskendumise läbi. Venemaal sai aluseks Bütsantsis XIV saj levinud Jumala valguse ja palve ühendamise idee.

4 Strogonovid olid kaupmeestest suguvõsa esindajad, kes tellisid ikoone Venemaa meistrite paremikult. XVII ja XVIII saj said nende ikoonid kuulsaks erilise filigraanse maalitehnilise teostuse poolest.

5 Palveikoonid on väikesemõõdulised, u 5 – 50 cm suurused ikoonid; kasutati nii kodus kui ka palvelas.

Pomooride saaga eesti moodi

Vanausulised astuvad ühiskonna muutustega kaasa, aga jäävad alati endaks ega tee kompromisse.

Dokumentaalfilm “ELU PÄRAST MAAILMALÕPPU”. Režissöör Peeter Simm, produtsent Enda Lehtmets. Lege Artis Film, 2001. 52 min.

Tihti kisub mind sinna. Peipsi äärde. Eks põhjuseid võib palju leida, aga üks on selge – vanausuliste külad.

Üldse sain vanausulistest – Eestis sajandeid elanud põlisvenelastest – esmakordselt aimu oma isalt. Ruskaverest Mustveesse kooli käinuna ja talupoja lävepakult palju kaugemale vaadanuna õppis ta seda kultuuri nägema juba nõukogude ajal. Ja mitte et ainult nägema, pigem ikka koos elama. Ei mõista mina, äkki on just isa juhatusel oma osa mängida sellel, miks aeg-ajalt punane Škoda oma röövikulaadset ringkäiku teeb: Tallinn – Kasepää – Kükita – Raja – Mustvee – Tallinn. Lihtsalt niisama, ilma et oleks asist asja ajada.

Füüsiline ja vaimne pagulus

Peipsi ääre vene vanausulised tulid Eestisse pakku. Neid kiusati taga nende emakesel Venemaal põhjusel, et XVII sajandi Moskva patriarh Nikon hakkas teostama kirikureforme. Nood uuendused ei passinud üldse lihtrahvale, kes Moskvast kaugel elas ning kelle spiritualiteet järgis raudse järjekindlusega Bütsantsi traditsioone. Patriarh Nikoni uuenduste läbiviijad olid nii resoluutsed, et nende tegevuse järelm oli suurte masside põgenemine oma ajaloolistelt asualadelt eesmärgiga säilitada oma väljakujunenud usk ja kultuur. Valge mere äärsed pomoorid ja usutegelase Feodossi Vassiljevi (fedossejevlased) järgijad said rahupaigaks Peipsi järve kaldaäärsed maad. Siin algab nende lugu, mis ühineb Eesti ajalooga.

Oli vist nii kolm suve tagasi, kui juhtusin koos oma sõpradega taas Mustveesse käima. Meie huvi vanausuliste kultuuri järele jõudis niikaugele, et lahkete inimeste abil saime kohtuda vanausuliste esindaja õde Apollinariaga. Ta seletas meile vanausuliste kannatusi Nikoni ajal ning nende asumist Peipsi läänekaldale. Ta juhatas meid sisse vanausuliste liturgia, palve ning laulu maailma, õpetas, kuidas palvemajas käituda, mis mida tähendab jne. Muuhulgas jäi meelde, et vanausulised on erakordselt tänulikud tollastele saksa parunitele, kes aitasid neil maad saada. Enamgi veel – toetasid vanausku rahvast ehitusmaterjalidega. Siis valmisid esimesed palvemajad.

Mustvee palvemaja õuel Apollinariat kuulates kangastus mulle äratundmine vanausuliste ainulaadsest kultuurist. See baseerub Eestis üliharuldasel nähtusel: hõimureligioonil. Vanausuliseks sünnitakse. Sestap on vägagi pädev Peeter Simmi suurepärases dokfilmis “Pärast maailmalõppu” kõlanud kommentaar: vanausulised valivad pigem vaikse hääbumise kui aktiivse misjoni tee. Enne lõpeb vanausu kultuur, kui et seda elustataks misjonimeetoditega, et iga hinna eest ellu jääda või oma olemasolu tõestada. Pean mainima, et selline lähenemine on mulle, eestlasele, sümpaatne.

Simm kujutab vanausulisi narratiivi toel, kus toonib maailma lõpu teema. Ta ei jäta seda ainuüksi religioossele tasandile – ei, seob ka vanausuliste igapäevaeluga. Kunagi 1990. aastate alguses juhtusin sirvima ühte õigeusuajakirja, kus oli ära toodud paari tudengi uurimus 1985. aastal Moskva oblastis elavate vanausuliste vaadetest “teaduslik-tehnilisele revolutsioonile”. Säält kumasid vastu asjaolud, miks maailma lõpp võiks lähedal olla: lennukid kui Saatana linnud; telefonivõrgustik, mis on mähkinud maailma kurjuse loori; televisioon, mis kurjuse kätes püüab inimesi meelitada muutuma maailmas toimuvate jubedate sündmustega tolerantseks. Kui nüüd pisut mõelda, siis on võimalik mõista, miks vanausulised Moskva all nõndamoodi arvasid.

Ainuke asi, mida Simmi vähem kui tundmisele filmile ette heita, on järgmine. Kui juba teema on maailmalõpu ootus vanausuliste man, siis oleks võinud rohkem näidata huvitavaid erinevusi vanausliste endi seas suhtumises sellesse teemasse. Olgu lugejale teada, et lähtuvalt Eestis elavate vanausuliste päritolust on olemas neid, kelle eluviis on tunduvalt rangem tavalise vanausulise kombetäitmisest. On olemas rabtsõ – orjameelsed. Vahe, kes kust on tulnud – Valge mere äärest või Novgorodi alt või Tveri ümbrusest – on tänini tuntav. Fedossejevlastest ja pomooridest vanausulistel olid eri rangusastmega eluviisid.

Ikoonid ja laul

Fedossejevlane oli ka Eesti ainsale ikoonimaali koolkonnale ehk Raja koolkonnale aluse pannud Gavriil Frolov (1854 – 1930). Ikoonikirjutaja elas üsna ranget ja kasinat palveelu: sõi vaid kaks korda päevas, kandis palvemantlit – azjamit. Frolovi ikoonimaali koolkond on kahtlemata tuntum Euroopas ja Ameerikas kui Eestis. Põhjus on lihtne. Peipsimaa vanausulisi lasti olla omaette, nagu nad ka soovisid. Keegi ei tundnud aastakümneid erilist huvi, millega nad tegelevad jne. Frolovi õpilased aga juhatasid ikoonimaali kursusi Pariisist Vatikanini ja säält üle ookeani Ameerikani.

Simm filmib ka vanausuliste jumalateenistusi, palvusi, näitab traditsioonilist rõivastust ning liturgilisi paramente: lestovka’t, podrusnik’ut. Laseb kõlada kirikulaulul. Vene õigeusu koorilaulu on vast kuulnud iga eestlane. Seda enam võiks kuulata vanausuliste laulmist. See on monoodiline, ühehäälne bütsantsi laul, mis veelgi enam rõhutab alalhoidliku vanausu kogukonna väärikust. Ega see Eestis lauldav (vanausuliste endi seas samuti ainulaadne säilinud laulmisviis) ei oleks ka tänaste päevadeni säilinud, kui esimese iseseisvusperioodi ajal rikkamad vanausulised ei oleks Moskvast või Piitrist kalli hinnaga vanu lauluraamatuid kokku ostnud ning Peipsi läänekalda palvelatesse toonud. Suur osa neist raamatuist suri, põledes kas Kükita või Raja palvelates, ent midagi säilis ja seetõttu ka laul täna. Huvitav on teada, et neid laule laulavad venelased, kelle eesnimed säilinud samuti Bütsantsist: Apollinaria, Gavriil, Kiriakia, Pimen, Feofan või Hionija.

Mind üha hämmastab selle rahvakillu alalhoidlikkus. Tõsi, XXI sajandi tulekuga on tulnud ka abi väljast. Euroopa Liidu toel on renoveeritud Raja klooster ja kellatorn – ehk loodetav ikoonimaalimise paik ja Raja koolkonna taaselustaja? Ehitatud ja toimib vanausuliste kala- ja sibularestoran Kolkjas. Koostatud suurepärane kodulehekülg Internetis: www.starover.ee. Vanausulised astuvad loomuldasa ühiskonna muutustega kaasa. Aga jäävad alati endaks ega tee kompromisse. Müts maha. Kui vanausulistega vestelda, leiad harva esinevat lojaalsust riigile ja sügavat austust eesti rahva vastu. Aga nõukogude ajal Eestisse trampinud “ne dom i ne ulitsa’ga” sovetivenelaste kohta ütlevad vanausku rahvuskaaslased, et “nood on minetanud igasuguse venelikkuse”.

Tahan olla aus: nii looduslähedast elu kui vanausulised Peipsimaal tahaksin ka ise elada. Oma ideaalis vähemalt. Püüad kala, kasvatad sibula-kurgi-tomati ja juurikad. Aga ei ole sinna sündinud. Ja Tallinn liiga tihti imeb. Endasse.

Simmi tuleb aga tänada võimaluse eest aeg-ajalt Kadriorust Piirissaarele, Kolkjasse ja Peipsimaale üldse pilk heita. Et ei ununeks ja aduksid: nendega on kõik korras.