Eesti vanausuliste koguduste liit

Kui 24. veebruaril 1918. a kuulutati välja iseseisev Eesti Vabariik, siis kirik lahutati riigist ning kõikide usuühingute õigused kuulutati seaduse ees võrdseks. Eesti Vabariigi Põhiseaduse paragrahv 11 kindlustas kõikide kodanike usuvabaduse ning õiguse sooritada kõiki usuriitusi ning järgida usukombeid. Vanausulised said kohe Eesti Vabariigi kodanike ning rahvusvähemuse staatuse.

1920.-1930. aastatel ulatus Eestis elavate vanausuliste arvukus 10 000 inimeseni. 1924. aastaks oli ametlikult registreeritud kuus vanausuliste kogudust, 1926. aastaks oli neid juba üksteist ning 1936. aastal lisandus veel üks. Neist kümme olid pomoorlaste (Tallinna, Tartu, Mustvee, Kallaste, Suur-Kolkja, Kükita, Kasepää, Varnja, Saareküla ja Piiriküla) ning kaks fedossejevlaste kogudused (Raja ja Väike-Kolkja).

Eesti Vanausuliste Koguduste III kongressil, mis toimus 1924. a, püstitati küsimus kõikide koguduste ühinemise kohta Eestimaa Vanausuliste Koguduste Ühenduse egiidi all, millel oleks üks juhtimiskeskus. IV kongressil 1928. a veebruaris töötati välja põhikirja projekt ning Ühenduse organisatsioonilise korralduse alused. Kõikide koguduste koondamise idee ühtsesse Eesti Vanausu Kirikusse teostati V Kongressil, mis toimus 17.-19. juulil 1928. a Kallastel ning oli pühendatud vanausuliste elu õiguslikele probleemidele, vanausu vaimuelu aluste kidlustamisele ning jumalateenistuse korraldamisele palvemajades. Kongressist võtsid osa 11 koguduse esindajad, ühtekokku 34 hääleõiguslikku isikut. Kongressi tähtsaimaks tulemuseks oli Eesti Vanausu Kiriku (Ühenduse) põhikirja vastuvõtmine ning Vanausuliste Kesknõukogu ja Vaimuliku Komisjoni valimine. Põhikirja üldosas oli öeldud, et „Eesti Vanausu Kirik on Eesti piirides asuvate vanausuliste Koguduste Ühendus ning kujutab endast isereguleerivat ja juriidilise isiku õigustega organisatsiooni”.

Eestimaa Vanausuliste Koguduste Ühenduse kõrgeim võimuorgan oli Kongress, mis kutsuti kokku üks kord aastas. Koguduste esindajad valiti üldkoosolekul nii, et iga 500 inimese kohta oli üks esindaja.

Kongresside vahelisel ajal juhtis kogudust elu täidesaatev organ – Eesti Vanausuliste Kesknõukogu, millesse kuulus 6 inimest ja mis valiti kolmeks aastaks. Kesknõukogu valis oma liikmete seast esimehe, esimehe asetäitja, sekretäri ja laekuri. Vaimuelu puudutavate küsimuste lahendamiseks moodustati Vaimulik Komisjon. Sellesse kuulus 3 Kesknõukogu valitud liiget ja 3 vaimulikku, keda valis Kongress. Vaimuliku Komisjoni esimees ja sekretär valiti eraldi.

Eesti Vanausuliste Kesknõukogu tööülesannete hulka kuulus Ühenduse asjaajamise juhtimine, kongresside kokkukutsumine, nende programmide väljatöötamine, majanduselu haldamine, vanausuliste huvide esindamine kohtuinstantsides, aastaaruande koostamine ja kirikute heakorra kindlustamine.

Vaimulik Komisjon tegeles vanausuliste vaimuelu puudutavate küsimustega – Kristuse õpetussõnade jutlustamine, kanooniliste reeglite selgitamine, võitlus uskmatute ja sektantidega, töö kirikuõpetajatega jne.

Eestimaa Vanausuliste Koguduste Ühenduse majandustegevust ja asjaajamist kontrollis Revisjonikomisjon, millesse kuulus 3 liiget, keda valiti kaheks aastaks. Komisjonil oli õigus nõuda Kesknõukogu käest kontrollimiseks kogu Ühenduse juhtimist ja majandusseisu kajastavat dokumentatsiooni.

Eestimaa Vanausuliste Koguduste Ühenduse vara moodustus kinnis- ja vallasvara vabatahtlikest annetustest, ühingute rahalistest toetustest jms.

Eestimaa Vanausuliste Koguduste Ühenduse liikmeteks olid kõik kogudused, kes tunnistasid põhikirja ning esitasid taotluse Ühenduse liikmeks astumise kohta, milles oli ära märgitud koguduse ametlik nimi, kirikuõpetaja nimi ja lisatud koguduste liikmete nimekiri. Liikmeks arvamine otsustati Eesti Vanausuliste Kesknõukogu määrusega.

Eesti Vanausuliste Kesknõukogu esimesse koosseisu olid avaliku hääletamise tulemusena valitud J. Grišakov, Z. Kuznetsov, P. Baranin, F. Prussakov, I. Dolgašev ja D. Blohhin. Sõjaeelsel perioodil kuulusid Kesknõukogu koosseisu H. Berezin, L. Grišakov, K. Malõšev, J. Kulkov, P. Savostkin, A. Artašov, G. Ventšikov ja V. Sofronov.

Algselt kuulus Eestimaa Vanausuliste Koguduste Ühendusse 11 kogudust. Pärast uue põhikirja vastuvõtmist 1934. a ning Ühenduse ümberregistreerimist 1936. a vastavalt usuühingute seadusele liitus sellega Väike-Kolkja fedossejevlaste kogudus. Uue põhikirja järgi oli uute liikmete sisseastumismaks 25 senti, koguduse sisseastumismaksu määras kindlaks iga-aastane Kongress. Ühenduse juhtorganiteks jäid endiselt Kongress, Kesknõukogu, Revisjonikomisjon ja koguduste juhatused. Vaimulikud Komisjonid ei olnud uues põhikirjas ette nähtud.

Eesti Vanausuliste Kesknõukogu kooskäimise koha määras Kongress ning see asus esialgselt Tartus (1928-1936), hiljem viidi üle Tallinna (1936-1938) ja seejärel Mustveesse (1939-1940). Eesti Vanausuliste Kesknõukogu esimeesteks olid J. Grišakov (1928-1936), P. Baranin (1936-1938) ja H. Berezin (1938-1940).

Eestimaa Vanausuliste Koguduste Ühendus saadeti laiali 1940. a ning taastati 1995. a Eesti Vanausuliste Koguduste Liidu nime all. Selle ajaga kahanes vanausuliste arvukus kahekordselt ning 2000. aasta 1. jaanuari seisuga oli neid ligikaudu 5000. Sel ajal oli kogudustes kolm tegevat kirikuõpetajat. Kuni 1998. aastani oli Eesti Vanausuliste Koguduste Liidu esimees Zosima Sampsonovitš Jotkin, 1998. a lõpust asus tema kohale Pavel Grigorjevitš Varunin.

2004. a toimus koguduste ümberregistreerimine. Tänapäeval on Eesti Vanausuliste Koguduste Liidu liikmeteks 10 kogudust. Neist üheksa on pomoorlaste (Tartu, Tallinna, Mustvee, Kükita, Kallaste, Suur-Kolkja, Kasepää ja Piirissaare kogudus) ning üks fedossejevlaste kogudus (Väike-Kolkjas). Rajaküla fedossejevlaste kogudus ei kuulu Liidu koosseisu.

Eesti Vanausuliste Koguduste Liidu esimeheks jäi P. G. Varunin. Nõukogu liikmeteks valiti P. P. Varunin (sekretäri kt), I. Tužov ja Z. Kutkina. Põhikirja viidi sisse väikesed muudatused, mis on kooskõlas Eesti Vabariigi Kirikute ja koguduste seadusega (2004. a).

Eesti vanausuliste kongressid

Pärast Eesti Vabariigi väljakuulutamist 1918. a ning Tartu rahulepingu allkirjastamist 1920. a katkesid Eesti vanausuliste sidemed Venemaa vanausulistega. Usu ja traditsioonilise elulaadi hoidmiseks tekkis vajadus moodustada kirikukogu, mis juhiks kõikide koguduste elu. 1922. a rahvaloenduse andmetel oli Eestis umbes 10 000 vanausulist, kes elasid kompaktselt Tartumaa Peipsi vallas; vähem oli neid suuremates linnades – Tallinnas ja Tartus.

21. novembril 1923. a toimus Peipsi valla Kasepää küla palvemajas Peipsimaa vanausuliste üldkoosolek, mis faktiliselt täitis kongressi funktsiooni. Ettekandega esines autoriteetne kirikuõpetaja F. Savostkin, kes enne revolutsiooni oli Ülevenemaalise ja Baltikumi vanausuliste kongresside delegaat. Tema sõnu ja ettepanekuid võeti kuulda, kuna tal olid laialdased teadmised vanausuliste elukorralduse ja traditsioonide vallas. Kerkis üles küsimus vanausuliste keskse juhtorgani loomise kohta Poola, Läti ja Leedu eeskujul, kus olid juba olemas vanausuliste keskused.

Sellise juhtorgani loomise katse tehti III kongressil, mis toimus 1924. aastal, kuid selleks oli tarvis vanausuliste kogudused ametlikult registreerida. 1925. a 27. veebruaril toimus Kasepääl Eestimaa vanausuliste koguduste esindajate koosolek; sama aasta 24. aprillil toimus kirikuõpetajate jt vaimulike kongress, millest võtsid osa viie koguduse esindajad ning ligi 100 kuulajat. Päevakorras olid mitmed küsimused: abielust, kirikuõpetajate asendamisest, habemeajamisest ja suitsetamisest, kirikulaulust, usutunnete tõstmisest usklike seas, abieluinimeste lubamisest kirikukoori jm. Arutati vanausuliste koguduste liidu moodustamise võimalikkust.

1924.-1926. aastate jooksul vormistati ametlikult 12 vanausulitse kogudust. Kümne koguduse liikmed olid pomoorlased. (Pomoorlased on vanausu lahk, mis kujunes välja Valge mere lõunaranniku (Pomorje) vanausuliste kloostrites. Nende peamine erinevus fedossejevlastest seisneb selles, et ajapikku on pomoorlased hakanud tunnistama abielu.) Eestis elavate pomoorlaste kogudused asusid Tallinnas, Tartus, Mustvees, Kallastel, Suur-Kolkjas, Kasepääl, Kükital, Varnjas, Piirikülas ja Saarekülas (viimased kaks Piirissaarel). Kaks kogudust moodustasid fedossejevlased – Rajas ja Väike-Kolkjas.

1928. aastal toimus kaks kongressi, millel määratleti ja pandi lõplikult paika Eesti Vanausu Kiriku ülesehitus. IV kongressil, mis toimus 10. veebruaril 1928. a Mustvees, moodustati komisjon, mille ülesandeks oli välja töötada vanausuliste koguduste liidu põhikiri ja tööpõhimõtted. Järgmine, V korraline kongress leidis aset 17.-19. juulil Kallastel. Seal peeti mitmeid olulisi ettekandeid, milles käsitleti vanausuliste elu tähtsaid probleeme: „Usklike usutunnete tõstmisest” (P. Baranin), „Usutalitusest, sündsusest, kirikulaulust” (F. Savostkin), „Ristikäikude taastamisest kirikupühade ajal” (I. Dolgošov), „Usuõpetusest koolides” (I. Murnikov), „Usupühade taastamisest koolides vana kalendri järgi” (P. Baranin). Kirikukogul olid arutluse all küsimused, mis käsitlesid vanausuliste elu kanoonilist poolt, tavandeid ja jooksvaid probleeme, võeti vastu tähtsad otsused, mis korraldasid kirikuelu kombetalitluslikku poolt ning Eesti Vanausu Kiriku põhikiri. Kongressi töö tulemusena koondusid üksteisest eraldatud kogudused ühtsesse liitu, mis kujutas endast isejuhtivat organisatsiooni ning millel oli juriidilise isiku staatus.
Eestimaa Vanausuliste Koguduste Ühendus oli heades suhetes teise riikide vanausu kirikutega. Kongressil loeti ette Poola, Läti ja Leedu vanausuliste tervitussõnad. Eestimaa vanausuliste ühenduse vaimseks aluseks sai Evangeelium, Pühade Apostlite ja Üleilmsete Kongresside reeglid, ristimis- ja abielutalitus ning patukahetsus.

Põhikirjajärgselt oli Eestimaa Vanausuliste Koguduste Ühenduse kõrgeimaks organiks Kongress (üldkoosolek), mida kutsus kokku kord aastas Eesti Vanausuliste Kesknõukogu. Ühe kolmandiku Ühenduses olevate koguduste nõudmisel võidi kokku kutsuda erakorraline kongress. Hääleõigus oli Kesknõukogu liikmetel, kõigil kirikuõpetajatel ning koguduste volinikel. Volinikke valiti koguduste üldkoosolekutel. Kui koguduses oli 500 liiget, valiti 2 volinikku, 500-1000-liikmelisel kogudusel oli 3 volinikku ning iga järgneva 500 koguduse liikme kohta 1 volinik. Kirikuõpetajatel, kes osalesid kongressil ilma koguduste kirjalike volitusteta, ei olnud hääleõigust. Kongressil oli õigus võtta vastu otsuseid järgmistes küsimustes: Eesti Vanausuliste Kesknõukogu liikmete, Vaimuliku Komisjoni, Revisjonikomisjoni ja teiste usaldusisikute valimine ning lahendama kõik kiriku vaimu- ja majanduseluga seotud küsimusi. Päevakord koostati aegsasti ja saadeti kongressis osalejatele laiali neli nädalat enne järjekordse kongressi algust. Kongressi otsuseid võeti vastu lihthäälteenamusega, häälte võrdsel jagunemisel oli otsustavaks esimehe hääl. Otsus koguduse väljaarvamisest Kiriku (Ühenduse) ridadest võeti vastu kongressil osalejate hääleõiguslike liikmete 2/3 häälteenamusega.

V kongressil valiti esimene Eesti Vanausuliste Koguduste Kesknõukogu, mille koosseisu kuulusid J. Grišakov (esimees), Z. Kuznetsov (sekretär), P. Baranin, F. Prussakov, I. Dolgošov (Nõukogu liikmed). Nõukogu asus Tartus. Vaimuelu puudutavate küsimuste läbivaatamiseks valiti Vaimulik Komisjon, mille koosseisu kuulusid F. Savostkina, S. Kuznetsova ja G. Sõštšikova. Revisjonikomisjoni liikmeteks valiti F. Pavlov, K. Malõšev ja L. Murnikov. V Eestimaa Vanausuliste Kongressi protokoll, põhikirja ja ettekannete tekstid avaldati.

Ajavahemikul 1929-1939 toimus veel üheksa vanausuliste kongressi, mis olid pühendatud Eestimaa vanausuliste kanooniliste ja jooksvate, muuhulgas majandusküsimuste arutamisele. Palju tähelepanu pöörati noorte kasvatamisele vanausu vaimus ning nendes huvi tekitamisele vanausu vastu. Tähtsat osa selles omistati kirikumuusikale ja vaimulike värsside laulmisele. VI kongressil, mis toimus 1929. aastal Tartus, räägiti Baltikumi ühise kirikuõpetajate kooli loomisest ning vanausuliste lastele mõeldud vaimuliku hariduse arendamisest.

Kuni 1930. aastate keskpaigani osales kongressidel enamus kogudusi. Peaaegu kõikidest kongressidest võtsid osa auliikmed, muuhulgas Poola Kõrgema Vanausuliste Nõukogu esimehe asetäitja B. Pimonov, Läti vanausuliste Vaimuliku Komisjoni esimees A. Jekimov, Riia vanausu eestvõitlejate ühenduse esimees I. Zavoloko jt.

Kuni 1936. aastani toimusid kongressid regulaarselt: VI kongress toimus 3.-4. novembril 1929. a Tartus, VII - 19.-20. oktoobril 1930. a Varnjas, VIII - 11.-12. juulil 1931. a Piirissaarel, IX - 11.-12. juulil 1933. a samuti Piirissaarel Piirikülas, X - 15.-16. augustil 1934. Suur-Kolkjas, XI - 12. veebruaril 1935. a Tartus ja XII - 23.-24. juunil 1936. a Tallinnas.

XI kongress oli pühendatud Eestimaa Vanausuliste Koguduste Ühenduse uue põhikirja vastuvõtmisele. See oli ajendatud uue usuühenduste seaduse vastuvõtmisest 13. detsembril 1934. Päevakorras oli ka jooksvaid küsimusi. XII kongressil 1936. aastal viidi Ühenduse juhtkond üle Tartust Tallinna.

Kahe ja poole aasta jooksul kongresse kokku ei kutsutud ning Tallinnast eemal asuv vanausuliste enamus ei olnud selle olukorraga rahul. Järgmine XIII kongress kutsuti kokku 1938. a detsembri lõpus Kükita külas. Eesti Vanausuliste Kesknõukogu esimees P. Baranin pidas ettekande Ühenduse viimase kahe ja poole aasta tegevusest, mis põhjustas auditooriumi etteheiteid. Uude nõukogusse valiti salajase hääletusega K. Malõšev, L. Grišakov, H. Berezin, J. Kulkov, P. Savostkin, A. Artašov, G. Ventšikov ja V. Sofronov. Kongressil vaadati läbi küsimus Eesti Vanausuliste Kiriku põhikirja 25 paragrahvi muutmisest, milles oli sätestatud juhatuse esimehe kohalviibimine Nõukogu otsuste väljakuulutamise juures. Kuulati Tartu, Tallinna ja Kükita koguduste tegevust käsitlevaid ettekandeid. Kongressi otsusega viidi juhatus üle Tallinnast Mustveesse. Uude juhatusse valiti H. Berezin (esimees), J. Kulkov (sekretär) ja G. Ventšikov (varahoidja). Eestimaa Vanausuliste Koguduste Ühenduse esimeheks valiti L. Grišakov.

Viimane, XVII Eestimaa vanausuliste kongress toimus 5. juulil 1939. a Mustvees. Pärast Kolkja kirikuõpetaja ettekannet „Ristiusu kiriku ajaloost” arutati noorte kaugenemist Kirikust ja usust. Püstitati vanausuliste pööramist baptistideks Kükita külas, kus baptistide ja vanausuliste palvemajad asusid kõrvuti. Jutluse pidas Riia kirikuõpetaja K. Portnov.

1940.-1991. aastatel Eestimaa Vanausuliste Koguduste Ühendus ei tegutsenud ja amtelikult kongresse kokku ei kutsutud. Kuid vanausuliste religioosne elu jätkus. 1958. a juulis toimus Kasepääl Eesti vanausuliste koguduste kirikuõpetajate mitteametlik koosolek.

Eestimaa Vanausuliste Koguduste Ühendus taastati Eesti Vanausuliste Koguduste Liidu nime all 1995. aastal. Sellesse kuuluvad 11 registreeritud kogudust, millest neli asuvad linnades (Mustvees, Kallastel, Tartus ja Tallinnas) ja seitse Peipsimaa külades (Rajakülas, Kasepääl, Kükital, Suur-Kolkjas, Väike-Kolkjas, Varnjas ja Piirissaarel).

Alates 1995. aastast ei ole vanausuliste kongresse regulaarselt kokku kutsutud. 24. novembril 1998. aastal Kallastel toimunud kongressil valiti Eesti Vanausuliste Koguduste Liidu esimeheks Pavel Grigorjevitš Varunin, esimehe asetäitjaks Vladimir Lavrentjevitš Grišakov ja sekretäriks Pavel Petrovitš Varunin. Sellest ajast alates toimuvad kongressid Kallastel regulaarselt, tavaliselt detsembris.