Kasepya
Kasepää küla (ven Казепель) asub Peipsi järve kaldal ning paikneb Varnja küla ja Kallaste linna vahel. Kasepää koguduse moodustavad fedossejevlased.
Kasepää küla on teada 1582. aastast (Kazepe). Juba tol ajal elasid külas nii venelased kui ka eestlased. Osa venelasi tuli siia Valge mere äärest, tuues endaga kaasa Solovetski kloostri ikoonid. 1830. aastate alguses elas Kasepääl veidi üle 500 fedossejevlase, kellel oli olemas oma palvemaja. Kohaliku pärimuse järgi ehitati palvela XVIII sajandi keskpaigas. 1930. aastal viidi see mujale ja see oli ainuke Peipsiäärne palvemaja, mida ei pitseeritud kinni Nikolai I vanausuliste vastu suunatud repressioonide ajal. Kuigi palvemaja lagunes, ei lubatud seda remontida vastavalt 1826. aasta ukaasile, mis keelas vanade palvelate remondi ja uute ehitamise. 1860ndal aastal üritas õigeusu kirikuõpetaja M. Malein viia demonteeritud palvemaja üle Varnjasse, kuid Kasepää vanausulised avaldasid selle vastu protesti. 1862. aastal ehitas koguduse liige Timofei Ivanovitš Skorodumov oma vahenditest uue palvemaja ning andis selle üle kogudusele. XIX sajandi lõpus oli Kasepää koguduses 515 liiget (250 meest ja 265 naist) ning palvelat tuli laiendada. Asjakohase palve andsid 1891. aastal sisse Fjodor Savostkin ja Gavriil Sõštšikov, ent neile vastati eitavalt. 1902. aastal projekteeris uue palvemaja kubermangu arhitekt V. Schilling. Selle kapitaalremont teostati 1915. aastal.
Pärast 1906. a 17. oktoobri usuvabaduse seaduse vastuvõtmist legaliseeriti Kasepää vanausuliste kogudus, millele anti 12. juunil 1908. a ametlik nimi Liivimaa kubermangu Tartu (Jurjevi) maakonna Kasepää vanapomoorlaste kogudus. Kasepää 689-st elanikust 542 kuulus vanausuliste kogudusse. Koguduse nõukogu esimeheks valiti Vassili Lebedev, nõukogu liikmeteks said Nestor Kuznetsov, Artemi Karzubov, Mark Timašov ja Ivan Vavilov.
Eesti Vabariigi ajal registreeriti Kasepää kogudus ametlikult ümber 1926. aasta märtsis. Kirikuõpetaja kohustusi täitsid F. Savostkin ja P. Amelkin, alates 1930. aastast – Dionisi Feopentovitš Ogurtsov. Koguduse nõukogu esimeheks valiti M. Timašov. 1930. aastaks ulatus koguduse liikmete arv 807 inimeseni. Palvemaja ikonstaasi uuendasid G. Frolovi töökoja meistrid. Kasepää vanausulised olid kõigi Eestimaa vanausulitse ühinemise algatajate hulgas. 1923. a 21. novembril toimus Kasepää palvemajas Peipsimaa vanausuliste koosolek. Ettekandega esines F. Savostkin, kes oli olnud vanausuliste Ülevenemaalise ja Baltimaade kongresside delegaat enne Oktoobrirevolutsiooni. Ta oli vanausuliste seas autoriteetne isik, kellel ei puudunud ka organiseerimiskogemused.
Nõukogude võimu tulekuga jäi Kasepää vanausuliste kogukonna elu soiku, kuid ei lakanud täiesti. 10. augustil 1945. a registreeriti kogudus Kasepää Vanausuliste koguduse nime all ning kuni 1945. aastani oli kirikuõpetaja D. Ogurtsov. 1946. aastal oli koguduses 478 liiget, 1947. aastal – 416. Kogudusse kuulus mitmeid perekondi, kes ei astunud kolhoosi.
Jumalteenistusi peeti pühade ajal. Aastatel 1954-1961 oli Kasepää kirikuõpetaja Lavrenti Jefimovitš Grišakov, kes sai õnnistuse veel 1851. aastal D. Ogurtsovilt. 21. juulil 1957. a toimus L. Grišakovi kirikuõpetaja ametisse õnnistamine, millele kogunesid enamuse Eestimaa pomoorlaste koguduste kirikuõpetajad ja esimehed – faktiliselt toimus vanausuliste sanktsioneerimata maakogu. See ei jäänud võimudel tähele panemata. Nad provotseerisid kogudusesisese konflikti, fabritseerides süüdistuse L. Grišakovi vastu, keda süüdistati 43000 rubla suuruse maksu omastamises. Ajalehtedes ilmusid laimavad artiklid, mis olid suunatud vanausuliste kirikuõpetaja vastu. Kuna L. Grišakov oli juba varem viibinud NKVD aresti all, lahkus ta kogudusest, et kaitsta oma perekonda. 1961. aasta oktoobris sai kirikuõpetajaks Anton Stepanovitš Sahharov, kelle pidas jumalateenistusi 1966. aastani. Hiljem on kirikuõpetaja kohustusi täitnud Pimen Ivanovitš Tolstov, Feoktist Ivanovitš Tsvetkov, Leonti Ivanovitš Kuznetsov ja Amvrosi Ivanovitš Sidorov, kes pidas jumalateenistusi 18 aasta jooksul. 2003. a kevadest täidab Kasepää kirikuõpetaja kohustusi Andrei Ivanovitš Sergin. Pikki aastaid juhib koguduse nõukogu tööd Jevstolija Andrejevna Amelkina. Palvemaja külastavate koguduse liikmete arv ulatub 200 inimeseni.
1995. aastal taastati Eestimaa Vanausuliste Koguduste Liit, millesse kuulub ka Peipsimaa Kasepää kogudus.