Vanausuliste koht Eestimaa vene kogukonna ajaloos, nagu ka kohaliku vene kultuuri ajaloos, on tänapäevani jäänud laia avalikkuse jaoks peaaegu tundmatuks. Sama võib öelda ka vene vanausu ajaloo kohta Eestis. Üldiselt piirduvad teadmised vanausuliste kohta kooli ajalookursuses Venemaa kirikulõhe kohta õpituga, V. Surikovi maaliga „Bojaarinna Morozova” ja ettekujutusega Peipsimaa geograafilisest asendist. Laialdasemad teadmised vanausuliste kohta piirduvad ka haritud eestlaste puhul enamasti ettekujutusega nende kultuurist. Mõningal määral on selline informeerituse tase iseloomulik ka vanausuliste endi jaoks. Samas vanausuliste kirikulugu on praktiliselt tundmatu. Seda võib öelda nii iga tänapäeval eksisteeriva koguduse kui ka kogu konfessiooni kohta üldiselt. Ent just nimelt usutunnistus oli see ühendav faktor, mis kujundas Eesti vanausuliste diasporaa. Aastasadade vältel vormisid kirik ja kirikõpetajad vanausuliste vaimu- ja moraaliväärtusi. Arvatavasti vaid tänu kirikule suutis diasporaa säilitada omanäolisuse ja vältida assimileerumist – see puudutab nii keelt, kultuuri kui ka konfessionaalset kuuluvust.

Viimaste kümnendite sündmused on mõistagi tugevalt muutnud vanausuliste mentaliteeti. Tänapäeval on kohane vaadelda vanausulisi kui etnilis-konfessionaalset ühtsust oma ajaloo, kultuuritraditsioonide ja murdekeelega. Tahame me seda või mitte, paljud identifitseerivad end vanausulistena pigem põlvnemise kui usutunnistuse järgi nagu see on olnud varasemal ajal. Ent vaatamata kõigele säilib vanausuliste kogukonnas tänapäevani austav suhtumine oma usku ja kirikusse.

Lünga, mis eksisteerib tänapäeval Eestimaa vanausuliste kirikuloo uurimises, on põhjustatud mitmed asjaolud. Vanausuliste kolmesaja-aastasest ajaloost annab vaid viimane sajand materjali sündmuste, nimede ja kronoloogia taastamiseks. Nagu vanausu ajalugu üldiselt, nii koosnevad ka Eestimaa vanausuliste ajaloo allikad vaid pealekaebustest, kohtuasjadest ja repressiivsetest otsustest. Arvatavasti paljut vanausuliste ajaloo algusest ei ole enam võimalik taastada, ent olulisem on säilitada see, mis on alles. Koguda kõike, mis on seotud nii vanausu ajalooga üldiselt kui ka iga konkreetse koguduse ajalooga. Nimetada nende nimed, kes on seda ajalugu teinud. Selles seisnebki antud väljaande peamine eesmärk.

Mõistagi ei ole ühes raamatus võimalik täielikult avada ei kogu kiriku ega isegi üksiku koguduse ajalugu. Tuginedes kogutud faktoloogilisele materjalile, on autorid vaid visandanud Eestimaa vanausuliste ajaloo tähtsündmused ja nende kronoloogia. See määraski antud väljaande žanri – väike kirikuloo teatmik. Antud raamatu väärtus seisneb juba selles, et tegemist on esimese väljaandega Eestis, mis peegeldab vanausuliste kirikuelu, käsitledes eraldi iga kogudust.

Avaldan autoritele sügavat tänu tehtud töö eest. Ma olen tänulik kõigile vanausulistele, kes aitasid G. Ponomarjovat ja T. Šori nõu ja konsultatsioonidega erinevate raamatu peatükkide ettevalmistamisel ja vastasid minu palvele anda selle raamatu jaoks illustreerivat materjali. Ma olen tänulik kõikidele, kes on andnud oma panuse selle raamatu ilmumisse.

P. Varunin,
Eesti Vanausuliste Koguduste Liidu esimees

Raamatu ilmumist on toetanud Eesti Kultuurkapital

Toimetajad:
venekeelne osa – O. Rovnova
inglisekeelne osa – M. Grišakova
eestikeelne osa – K. Karu